Mu 7. stuudioalbum “lõputu festival” on elav muusika ja päris pillid, punk ja alt-rokk, hiphop ja indie, see kõla, mida oleksin tahtnud kolmandas klassis Sex Pistolsit kuulates osata teha ja mida täna rokkmuusika uue laine keskel ka päriselt julgen teha. Maailm pöörleb iga päevaga aina kiiremini ja lihtsaim viis kuidagigi varbad maa küljes hoida on kokku tulla, nupud punasesse keerata, uks vaibaks lüüa ja end välja elada.

Ümberringi on samaaegselt uus tulemine bändimusal ja päkapikudiskol, klubimuusikal ja masu-popil, igaüks leiab oma viisi kuidagi igapäevaste uudiste ning väsimatu tempo keskel ree peal püsida. Mul kukkus see välja selle plaadi näol. “lõputu festival” teeb läbilõike mu viimasest kahest pehmelt öeldes peadpööritavast aastast, kus on olnud rohkem kontserte ja pidusid, käimisi ja tegemisi, kui kogu mu varasema elu peale kokku.

Siin on värvikas kompott täielikust vaikusest plahvatava mikrolaineahju kõlaga kitarrisoolodeni, kõige selle taga mu armsad sõbrad ja kolleegid, kes julgesid kella viieni hommikul minuga stuudios istuda, pidada maha kõige retsimad peod ning vaadata ära kõige ilusamad päikeseloojangud, kohvitassi ning õlleklaasi taga tähtsaid maailma asju arutada. See kõik ongi kokku üks lõputu festival.

Aitäh, et olete. Et saaksime veel palju aastaid teha, mis meeldib. Ma kastan lilli ja loodan, et nad jäävad elama.